Loometegevuse tagajärjed.





		mina
					2007.08.06
					
	Paks, rumal ja vaene ning kole,
	täpselt selline siis ma nüüd olen.






		* * *
					94.12.xx
					
	Isiklikus eramajas,
	eespool küll
	        kuid omas ajas,
	lamab minu koer
	        see Kustas,
	naabrimehe laiba vastas.





		Urin.
					19.aprill 1994.

				(Mõttelise pühendusega saatesarja
				"Kõhevik" austajatele.
				Kasutatud Mart Raua luuletust
				"Metsmesilane")

	Ma vaatan Sind ja arvata ei oska,
	kas silmades on elu või ehk juba surid.
	Ja järsku koridori sügavusest kostab
	siis luusse lõikav, võigas, tume urin.
	See raputama ajab end.

	Näen pimeduses liigatamas lõuga,
	mis rahulikult purustava jõuga
	siis äsja püütud ohvri sisse surub end.

	Veel korraks...
	                Kähiseva tõmbega
	seal elu järgi haarab kaduv hing.
	Veel viimset verd
	                veel viimse pisara
	lööb tema varsti puruks kistav rind.






		* * * ring * * *
 					95.01.08
					
	Hukkus tema traagiliselt
	        vees
	                nii kolme kraadiliselt.
	Läks ta ausalt öeldes põhja,
	        kandes õlul kivikuhja.
	Toidab kalasid nüüd tema:
	        söödab neile oma keha.
	Kevadeks on luud kõik puhtad
	        kenad
	                valged
	                        ja nii ahtad.
	Aastatega lahtub lubi
	        pulbriks vajub kondikrõbi.
	Möödub krabi,
	        tonksab külge
	                järgi jääb vaid
	                        hunnik valge.
	Helenduvaks muutub muda
	        muutes huvitavaks seda,
	kohta,
	        mida uuriks tuukrid,
	nagu paljut,
	        paljut muudkit.
	Laskub taas siin mõni põhja,
	        kandes õlul kivikuhja.
	Et saaks uurida ta seda,
		miks küll helendab nii muda.

	Epiloog tuukrile:
	        Hukkus tema traagiliselt
	                vees
	                        nii kolme kraadiliselt.
	        Läks ta ausalt öeldes põhja,
	                kandes õlul kivikuhja.
	        ...




		Taevapoeg.
					27.märts.95

	Tuli inimene taevast,
	        hõbedane, sädelev.
	Tuli inimene taevast,
	        tõmblev, veidi rabelev.
	Tuli inimene taevast,
	        tuli langevarjuta.
	Tuli lennuki pealt alla,
	        tee peal,
	                miks küll karjus ta?




			2597 p. B.
					Priit Harik, Asko Seeba
					Veiko Lembinen, Ülo Parve
					Andrei Sergejev
					XX. mai 2597 p. B.
	Proloog:
		 Kord Kristjanile kirjanduse tunniks
		ju vaja oli ühte luuletust.
		Nüüd suure hädaabi sunnil
		te näete saavutatut just.

	  Kord Viljandis siin kesköötunnil
	kokku said kolm vaprat meest.
	Kaks olid täis kui mõõgad
	ja kaine üks käis nende ees.

	  Nad läksid piki rippteesilda.
	Üks õnnetult sealt alla käis.
			( Ma lähen ära üksinda.
			Te ärge tulge järgi.
			Ja kui ma peaksin surema,
			siis vaja pole pärgi.)
	Oh tühja sest! Nüüd juba hilja.
	Laip pimeduses võigas näis.

	  Ja hommikul, kui matma mindi,
	nähti paljalt koolnu luid
	Mis ime see, vist näljas okerad
	mehe öösel ära sõid.

	  Kolp õhkab hauast:
			Sõbrad hüvasti, mul ees on minek.
			Teid ma kaasas kannan südames.
			Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
			ei saa olla lõplik iganes.
			Ma lähen ära kõige eest,
			mis sest, et miskit pole.
			Ma lähen ära lootuses,
			et möödas on kõik kole.

	  Mind maetakse ja kostab rõõmsat laulu.
	Ei ole keegi pisarais.
	Poolik säeti käte pääle.
	Üks pani lilli. Kust ta sai?

	  Mind maetakse, mu haud saab kole.
	Nii vähe lilli, risti pole ka.
	Ma surin, viinast olin kole.
	Kui kole, just ei mäleta.

	Epiloog:
		  Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
		jooge - ärge olge minu pärast kurb.
		Sündida maailma on nii lihtne.
		Sündimisest lihtsam on veel surm.




		Mõistus
					Ökul, Ülo
					198x

        Mul helgest mõistusest vaid mälestus on järel,
        ta vaikselt kohab juustekarve seas.
        Ja vahel sõbrad tuletavad meelde,
        et mõistusega oli olla hea.



		Vares
					1992
        Levitades laibalehka,
        enda ümber
                rõõmsalt pehka,
        lebab vares
                maantee ääres,
        soolikad
                nii pooles sääres.



		Mõistus
					89.mai.16.
        Mõistus ütles järsku üles,
        ütles üles kõrgele,
        ütles kümme lolli sõna,
        kukkus plärtsti mättasse.

        Mõistus kaevas endal haua,
        enne veel, kui aru sai.
        Mõtles palju, töötas üle,
        lõpuks hoopis seisma jäi.





		Mees kukkus merre
					89.08.23
        Mees kukkus merre
        ja märjakski sai.
        Lained tal üle pea
        kokku siis lõid.

        Mees kukkus merre
        ja märjakski sai.
        Pärast tal riidedki
        vett olid täis.

        Mees kukkus merre
        ja märjakski sai.
        Mees oli meres,
        mis vett oli täis.



		* * *
					89

        Mõeldi välja rivisammu
        eriakadeemia.
        Mees, kes mõtles oli leidur,
        talle anti preemia.




		 Must jõuluvana
						23.Dets.1996
        Must jõuluvana tuleb sellel aastal.
        Must jõuluvana tuleb seekord meil.
        Must Jõuluvana kõikjal ringi laastab,
        ja järgi jääb vaid temast ainult lein.

        On Mustal Jõuluvanal võikalt mustad silmad.
        On Mustal Jõuluvanal mustad mõtted peas.
        Must Jõuluvana jagab kinke muidu,
        ta tuleb ise, teda kutsuma ei pea.

        Must Jõuluvana järgminegi aasta tuleb
        ja jälle levib kõikjal lein.
        Must Jõuluvana ja ka päkapikk, kes pureb,
        ükskõik, kas postiljon või mõne teise reis.

        Must Jõuluvana tuleb, kungib surma.
        Must Jõuluvana tuleb, pärjad rippumas tal vööl.
        Ei ole enne nähtud jõulumeest nii koledat ja julma.
        Must Jõuluvana ringi käib vaid öös.




		Kurb.
					18.jan.97
	On tulevikus surm
	ja eespool polnud elu.
	On oleviku hurm
	vaid viivu kestev melu.

	Mis lõppeb enne
	veel kui taipad,
	et tegelt ühest elust
	Sul kõigest oleks aitand.

	Nüüd lapsed juba hallid
	ja raugad kõik on noored.
	Ükskõik, mis pead Sa kalliks,
	vaid üksi siiski kooled.




		Paks armastus.
					19.jan.97
					
	Paks armastus me vahele
			on tulnud.
	Paks, räpane ja läbipaistmata
			ning must.
	Paks armastus meil kokku
			pole lasta saanud.
	Paks armastus meid lahus
			on hoopi hoidnud
				just.





		* * * * *
					20.jan.97
					
	Ma istun aknal, ootan.
			Kas Sa tuled?
	Ma ootan.
			Mööda lähed Sa.
	Sa vaatad kaugusse,
			ei näe, et aknal olen.
	Sa juba ammu möödas
			kõigest, mis on hea.

	Ma elan piiriäärses linnas.
	Ma elan tänavas, mis
			asub piiri peal.
	Ma elan majas, mis on täpselt
			servas
	Kui tahad mööduda mu majast
			siis piiri ületama pead.





	Mälestus ekskursioonist Kanakülla,
	    millest ma osa ei võtnud
					23.jan.90
					

		af af
		oo oo
		af af
		oo oo
		af af
		af af
		oo oo
		oo oo
		no af
		af af
		no af
		af af
		oo oo
		oo oo
		oo oo
		oo oo
		af oo
		af af
		oo oo




		* * *
				15.veb.90
				Pühendusega laulvale 
				revolutsioonile.


	Ka ainult laulmisel on mingi mõte,
	ka ainult laulmine on rahva ainus töö.
	Te noodipaberid kõik kähku võtke
	ja laulge kuni ööst saab jälle öö.

	Me ainult lauldes helge tuleviku loome,
	kui lauldes kõrva lukustab su kõrval sõbra hõik.
	Ja õhtul väsinuna laulu üles lööme:
	Siis unub väsimus ja laul taas täidab kõik.





		Mu sõbrad joodikud

				Järgnev luuletus on pühendatud sügava
				tänu- ja kaastundega kogu rahvale, kes
				Forte baaris käib.
					13. juuni ad.2000

	Mu sõbrad joodikud,
	        ma homme viimast korda
	                tunnen rõõmsat valu,
	mis pakitsedes
	        pea nii haigeks, hellaks teeb.
	Veel täna viimast korda
	        sõnadeta saan teist aru,
	vaid vaikne jorin,
	        suhtlemisel on me keel.

	Mu sõbrad joodikud,
	        te ärge eales saage kaineks,
	see meele kurvaks teeb
	        ja meenub kõik mis läind.
	Mu sõbrad joodikud,
	        las olla peade kohal
	                elumere laineil.
	Ei tasu pinnal olla   
	        sel, kes põhjas ilu näind.

	Mu sõbrad joodikud,
	        ma lahkun teist taas eluteele.
	Nüüd viimsed kannud
	        tervituseks suule tõstan kõik.
	Mu sõbrad joodikud,
	        ma lahkun jättes kurvaks oma meele.
	Jääb kauge kajana vaid
	        kostma viimse toosti hõik.