Loometegevuse tagajärjed.
mina
2007.08.06
Paks, rumal ja vaene ning kole,
täpselt selline siis ma nüüd olen.
* * *
94.12.xx
Isiklikus eramajas,
eespool küll
kuid omas ajas,
lamab minu koer
see Kustas,
naabrimehe laiba vastas.
Urin.
19.aprill 1994.
(Mõttelise pühendusega saatesarja
"Kõhevik" austajatele.
Kasutatud Mart Raua luuletust
"Metsmesilane")
Ma vaatan Sind ja arvata ei oska,
kas silmades on elu või ehk juba surid.
Ja järsku koridori sügavusest kostab
siis luusse lõikav, võigas, tume urin.
See raputama ajab end.
Näen pimeduses liigatamas lõuga,
mis rahulikult purustava jõuga
siis äsja püütud ohvri sisse surub end.
Veel korraks...
Kähiseva tõmbega
seal elu järgi haarab kaduv hing.
Veel viimset verd
veel viimse pisara
lööb tema varsti puruks kistav rind.
* * * ring * * *
95.01.08
Hukkus tema traagiliselt
vees
nii kolme kraadiliselt.
Läks ta ausalt öeldes põhja,
kandes õlul kivikuhja.
Toidab kalasid nüüd tema:
söödab neile oma keha.
Kevadeks on luud kõik puhtad
kenad
valged
ja nii ahtad.
Aastatega lahtub lubi
pulbriks vajub kondikrõbi.
Möödub krabi,
tonksab külge
järgi jääb vaid
hunnik valge.
Helenduvaks muutub muda
muutes huvitavaks seda,
kohta,
mida uuriks tuukrid,
nagu paljut,
paljut muudkit.
Laskub taas siin mõni põhja,
kandes õlul kivikuhja.
Et saaks uurida ta seda,
miks küll helendab nii muda.
Epiloog tuukrile:
Hukkus tema traagiliselt
vees
nii kolme kraadiliselt.
Läks ta ausalt öeldes põhja,
kandes õlul kivikuhja.
...
Taevapoeg.
27.märts.95
Tuli inimene taevast,
hõbedane, sädelev.
Tuli inimene taevast,
tõmblev, veidi rabelev.
Tuli inimene taevast,
tuli langevarjuta.
Tuli lennuki pealt alla,
tee peal,
miks küll karjus ta?
2597 p. B.
Priit Harik, Asko Seeba
Veiko Lembinen, Ülo Parve
Andrei Sergejev
XX. mai 2597 p. B.
Proloog:
Kord Kristjanile kirjanduse tunniks
ju vaja oli ühte luuletust.
Nüüd suure hädaabi sunnil
te näete saavutatut just.
Kord Viljandis siin kesköötunnil
kokku said kolm vaprat meest.
Kaks olid täis kui mõõgad
ja kaine üks käis nende ees.
Nad läksid piki rippteesilda.
Üks õnnetult sealt alla käis.
( Ma lähen ära üksinda.
Te ärge tulge järgi.
Ja kui ma peaksin surema,
siis vaja pole pärgi.)
Oh tühja sest! Nüüd juba hilja.
Laip pimeduses võigas näis.
Ja hommikul, kui matma mindi,
nähti paljalt koolnu luid
Mis ime see, vist näljas okerad
mehe öösel ära sõid.
Kolp õhkab hauast:
Sõbrad hüvasti, mul ees on minek.
Teid ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa olla lõplik iganes.
Ma lähen ära kõige eest,
mis sest, et miskit pole.
Ma lähen ära lootuses,
et möödas on kõik kole.
Mind maetakse ja kostab rõõmsat laulu.
Ei ole keegi pisarais.
Poolik säeti käte pääle.
Üks pani lilli. Kust ta sai?
Mind maetakse, mu haud saab kole.
Nii vähe lilli, risti pole ka.
Ma surin, viinast olin kole.
Kui kole, just ei mäleta.
Epiloog:
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
jooge - ärge olge minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam on veel surm.
Mõistus
Ökul, Ülo
198x
Mul helgest mõistusest vaid mälestus on järel,
ta vaikselt kohab juustekarve seas.
Ja vahel sõbrad tuletavad meelde,
et mõistusega oli olla hea.
Vares
1992
Levitades laibalehka,
enda ümber
rõõmsalt pehka,
lebab vares
maantee ääres,
soolikad
nii pooles sääres.
Mõistus
89.mai.16.
Mõistus ütles järsku üles,
ütles üles kõrgele,
ütles kümme lolli sõna,
kukkus plärtsti mättasse.
Mõistus kaevas endal haua,
enne veel, kui aru sai.
Mõtles palju, töötas üle,
lõpuks hoopis seisma jäi.
Mees kukkus merre
89.08.23
Mees kukkus merre
ja märjakski sai.
Lained tal üle pea
kokku siis lõid.
Mees kukkus merre
ja märjakski sai.
Pärast tal riidedki
vett olid täis.
Mees kukkus merre
ja märjakski sai.
Mees oli meres,
mis vett oli täis.
* * *
89
Mõeldi välja rivisammu
eriakadeemia.
Mees, kes mõtles oli leidur,
talle anti preemia.
Must jõuluvana
23.Dets.1996
Must jõuluvana tuleb sellel aastal.
Must jõuluvana tuleb seekord meil.
Must Jõuluvana kõikjal ringi laastab,
ja järgi jääb vaid temast ainult lein.
On Mustal Jõuluvanal võikalt mustad silmad.
On Mustal Jõuluvanal mustad mõtted peas.
Must Jõuluvana jagab kinke muidu,
ta tuleb ise, teda kutsuma ei pea.
Must Jõuluvana järgminegi aasta tuleb
ja jälle levib kõikjal lein.
Must Jõuluvana ja ka päkapikk, kes pureb,
ükskõik, kas postiljon või mõne teise reis.
Must Jõuluvana tuleb, kungib surma.
Must Jõuluvana tuleb, pärjad rippumas tal vööl.
Ei ole enne nähtud jõulumeest nii koledat ja julma.
Must Jõuluvana ringi käib vaid öös.
Kurb.
18.jan.97
On tulevikus surm
ja eespool polnud elu.
On oleviku hurm
vaid viivu kestev melu.
Mis lõppeb enne
veel kui taipad,
et tegelt ühest elust
Sul kõigest oleks aitand.
Nüüd lapsed juba hallid
ja raugad kõik on noored.
Ükskõik, mis pead Sa kalliks,
vaid üksi siiski kooled.
Paks armastus.
19.jan.97
Paks armastus me vahele
on tulnud.
Paks, räpane ja läbipaistmata
ning must.
Paks armastus meil kokku
pole lasta saanud.
Paks armastus meid lahus
on hoopi hoidnud
just.
* * * * *
20.jan.97
Ma istun aknal, ootan.
Kas Sa tuled?
Ma ootan.
Mööda lähed Sa.
Sa vaatad kaugusse,
ei näe, et aknal olen.
Sa juba ammu möödas
kõigest, mis on hea.
Ma elan piiriäärses linnas.
Ma elan tänavas, mis
asub piiri peal.
Ma elan majas, mis on täpselt
servas
Kui tahad mööduda mu majast
siis piiri ületama pead.
Mälestus ekskursioonist Kanakülla,
millest ma osa ei võtnud
23.jan.90
af af
oo oo
af af
oo oo
af af
af af
oo oo
oo oo
no af
af af
no af
af af
oo oo
oo oo
oo oo
oo oo
af oo
af af
oo oo
* * *
15.veb.90
Pühendusega laulvale
revolutsioonile.
Ka ainult laulmisel on mingi mõte,
ka ainult laulmine on rahva ainus töö.
Te noodipaberid kõik kähku võtke
ja laulge kuni ööst saab jälle öö.
Me ainult lauldes helge tuleviku loome,
kui lauldes kõrva lukustab su kõrval sõbra hõik.
Ja õhtul väsinuna laulu üles lööme:
Siis unub väsimus ja laul taas täidab kõik.
Mu sõbrad joodikud
Järgnev luuletus on pühendatud sügava
tänu- ja kaastundega kogu rahvale, kes
Forte baaris käib.
13. juuni ad.2000
Mu sõbrad joodikud,
ma homme viimast korda
tunnen rõõmsat valu,
mis pakitsedes
pea nii haigeks, hellaks teeb.
Veel täna viimast korda
sõnadeta saan teist aru,
vaid vaikne jorin,
suhtlemisel on me keel.
Mu sõbrad joodikud,
te ärge eales saage kaineks,
see meele kurvaks teeb
ja meenub kõik mis läind.
Mu sõbrad joodikud,
las olla peade kohal
elumere laineil.
Ei tasu pinnal olla
sel, kes põhjas ilu näind.
Mu sõbrad joodikud,
ma lahkun teist taas eluteele.
Nüüd viimsed kannud
tervituseks suule tõstan kõik.
Mu sõbrad joodikud,
ma lahkun jättes kurvaks oma meele.
Jääb kauge kajana vaid
kostma viimse toosti hõik.
Jõulud korterelamus
24 dets. 2017
On kuskilt kuulda klaverit.
Tund aega ainult La-d.
Ja trepikojas kellelgi
on põhja kõrbend praad.
Üks naaber tõstab mööblit
ja teine saeb vist puid.
Keskküte korras ikka veel,
tal põhjuseid vist muid.
Tapeedi taga laulab laps,
kes saanud häälekooli
vist pole mitte kunagi,
kuid sellest ta ei hooli.
Ka joodik naaberpüstakust,
kes alkoletis tšillib,
nüüd raadio põhja keerand
ja jõluvana nillib.
On jõulud - vaikuse ja rahu aeg.